Iris & Henri

KOHTUSIME

Meie lugu algas 2016. aasta sügisel
Tartu Waldorfgümnaasiumis.

Henri astus 10. klassi, Iris oli veel põhikoolis 9. klassis, aga koolimaja koridorid ja näiteringi lavad tõid meid kokku sagedamini, kui me ise tol hetkel mõistsime.

Ühel hetkel avastasime ka humoorika tõsiasja. Olime mitte ainult koolikaaslased, vaid ka naabrid.
Meie aknad vaatasid otse teineteise poole.
Sealt tuli nii mõnigi hilisõhtune sõnum stiilis „Miks veel ei maga?“ ja mitmel hommikul oli eriti mugav koos kooli sõita, sest Henri sai juhiload aasta varem kui Iris.

See oli aeg ilma aimamata, et elu meid aastate pärast taas kokku toob hoopis teises valguses.

ARMUSIME

2022 aasta oli aga selline, mida kumbki meist ette ei näinud.
2022. aasta märtsil kirjutas Henri üle pika aja uuesti Irisele… ning see üks sõnum muutis kõike.

Esimene kohtumine pärast aastaid toimus Komeedis lõunaks broneeritud lauas
kell 12:00.
Lõunast sai pea kuue tunni pikkune vestlusmaraton ja lõpuks pidi teenindaja meid sõbralikult lauast ära paluma, sest uus broneering ootas.. või siis tahtsid nad lihtsalt noortest lahti saada 😄

Juttu jätkus nii palju, et 5. juuni olime
juba pealinnas koos elamas.

Kõik oli kuidagi loomulik, kerge ja õige.

VÄIKE IME

2024. aasta detsembri alguses jõudis meie ellu kõige
ilusam uudis - ME SAAME LAPSE!

Enzo tuli meie maailma 26. augustil 2025 ja tõi endaga kaasa rohkem rõõmu, rahu ja naeru, kui me oleks osanud ette kujutada.
Iris oli alati soovinud noorelt emaks saada ja Henri teadis, et just koos Irisega tahab ta päriselt perekonda luua.

Ta on meie pulmapäeva kõige väiksem külaline.
❤️

KIHLUSIME

18. aprillil 2025 kihlusime Irise maakodus Puurmanis - paigas, mis on tema jaoks kõige kallim ja
kus traditsiooniks kujunenud igal kevadel
tähistaevast vaatame.

Seekord oli õhus aga natuke rohkem närvi..

Istusime tähistaeva all, rääkisime meie viimastest aastatest, naersime kooliaegade üle ja lugesime vanu sõnumeid
(Iris tegi seda nii põhjalikult, et nägi välja nagu inimene, kes kavatseb ise varsti ettepaneku teha).

Aga lõpuks tegi selle ikkagi Henri.
Tähistaeva all, Irise kõige kallimas paigas ja Iris ütles muidugi jah.